XIV

Õhtu, tehes seda sama jonnakalt, kui tuhandeid aastaid varem, oli kätte jõundud. Raivo toetus pealtnäha hooletult vastu garaažiseina ja suitsetas mõtlikult. Pikalt kaalutud plaan hakkas jumet võtma. Erki isa oli haiglas poja juures ning algne plaan tema Jawa varastada langes ära; kuid nende naabrimehe VAZ 2106 seisis kõrvalgaraažis justkui oodates, et Raivo tema valiks. Poiss kustutas koni hooletult vastu seina, viskas minema ja lonkis tuima näoga garaažlukse juurde. Ta ühmatas omaette üllatunult, nähes, et uksele on koodiga taba pandud. "Mõni üritab kaval olla?" pomises ta vaikselt ja läks lähedalasuva maja prügikonteinerisse sobrama. Leidnud sealt üsna ruttu selle, mida ta otsima oli läinud  - plekkpurgi - võttis ta taskust noa ja hakkas purki lõikuma. Kui veidikene küllili kikilipsu meenutav asjandus valmis oli, silmitses poiss hetke rahulolevalalt oma kätetööd ja pressis ühe plekkteraviku otsa luku kaela ja keha vahelt sisse ning keeras küljed ümber kaela rulli. Peale kerget meelitamist, jõnksutamist ja loksutamist kukkus lukk lahti. "Niipalju siis sellest, aga hea katse eest boonuspunktid..." mõmises poiss, tõmbas uksed irvakile ja puges pimedasse tavoti ja bensiini järgi lõhnavasse garaaži. Kiire otsing lauasahtlites ja järgmised tööriistad plekist joonlaua ja plekikääride näol olid leitud. Lõiganud joonlaua otsa väikese konksu, toppis Raivo selle juhipoolse ukse küljeklaasi vahelt sisse ja hakkas improviseeritud muukrauaga ukseluku roopa otsima. Möödus kümme minutit, enne kui vaikne kolin õnnestumisest teatas ja uks lahti plõksatas. Raivo tõmbas joonlaua klaasi vahelt välja, viskas kõrvalistmele ja lõi taskust võetud kruvikeeraja  üsna maotult süütelukku. Natukene jõu- ja ilunumbreid ja auto ärkas ellu. Poiss tõmbas garaažiuksed valla, sõitis välja, pani uksed lukku ja kadus pimedusse. Auto tulede süütamisest  nii maja lähedal ei oleks midagi välja tulnud - see oleks ohtlik olnud ja ta teadis seda.

Alevikust välja jõudnud, pani värske autoomanik tuled põlema ja raadio üürgama. Õrn naishääl laulis midagi suudlemata huultest ja Raivo hakkas selle peale kõva häälega oma versiooni sinna peale lällama: "Pista perse oma suudlemata huuled, pista perse oma süütus ja au, pista perse oma "Singeri" masin ja kui mahub, siis ka pingpongi laud!" Ise omaette edasi irvitades andis ta gaasi ja auto hakkas üpris meelat kütet ja kilomeetreid neelama. 

Üsna pea jõudis Raivo linna ja parkis auto, nagu õige mees kunagi, haigla ette. Kuna külastamistunnid olid ilmselgelt möödas, tuli tal läbi erakorralise meditsiini osakonna minna, et haiglasse sisse pääseda. Kohutavat jalanikastust teeseldes tõmbas ta soni silmini, lonkas uksest sisse ja pöördus valvearsti poole: "Tervist. Egas' teil täna siin mõnd tohtriärrat põle enam?" Morni näoga valvearst viipas lähima pingi poole ja käskis tal sinna istuda ja oodata, kuni temaga tegeletakse ja läks puhkeruumi arsti otsima. Kohe, kui valvur oli selja keeranud  jooksis Raivo kiiresti üle koridori, avas peakoridori ukse ja hakkas pesuruumi otsima. See kätte leitud, haaras ta pesukorvidest esimesed sobiliku mõõduga haiglariided, toppis need selga ja palus mõttes, et need mõne tiisikusehaige eksomand ei oleks. Pakkinud oma isiklikud riided suvalise korvi põhja, hiilis ta ruumist välja ning suundus palatite poole. Tänu öisele kellaajale polnud koridorides liikumist märgata - kõik valves olevad arstid olid puhkeruumi teleka ümber kogunuenud ja arutasid parasjagu Sue-Elleni alkoholismi ja selle üle, kes küll J. R-i lasi. Probleemideta mööda koridori edasi sammudfes jõudis lõpuks palatini, kus teadis Erki olevat. Raivo piilus uksest sisse ja nägi, et poiss tõepoolest on palatis, tilgutid küljes, ja poisi isa magab põrandal voodi kõrval oleva madratsi peal. "Nojah, kui nii siis nii." oli ainukene mõte, mis Raivo peast läbi käis, kui ta ukse irvakile lükkas ja ruumi sisenes, plaanis viimane ja ebamugav tunnistaja lõplikult vaikima sundida.

Palat oli pime ning lõhnas higi ja kurbuse järele. Masinad piiksusid ja kahisesid, tehes oma tööd. Aknalaual võis aimata lillevaasi ja kaarti, mis oli serva peale püsi pandud ja seisis avatuna voodi poole. Ootamatult tabas Raivot uudishimu - ta tahtis teada, kes küll võiks palatis lebavale poisile kaardi saata. Kõikidel sõpradel ja pereliikmetel oli võimalus teda külastada ja Raivo teadmiste kohaselt tal kaugemaid sugulasi ei olnud.

Ta astus üle põrandal magava isa, kes selle peale isegi norina rütmi ei vahetanud, haaras aknalaualt kaardi ja uuris seda selle vähese valguse käes, mille kauguses olevad linnatuled aknasse heitsid. Kaart oli Mari-Annnelt. Mida tüdruk kirjutanud oli, seda polnud võimalik aru saada, aga allkirja tundis Raivo ära. Samal hetkel hakkas nurgas olev masin veidralt ja arütmiliselt piiksuma. Erki tegi ootamatult silmad lahti ja vaatas Raivole läbi pimeduse otsa ja sosistas: "Sina..siin... või..nii..arvasingi..."Masin nurgas piiksus juba hullumeelselt ja Erki isa tundus kohe üles ärkavat. Koridorist kaikusid rutakad sammud - Raivo rehkendas peas, et ilmselt oli piiksuv masinavärk nurgas mõne teise viiksujaga kusagil teises koridori otsas ühendatud.  Lõksu aetuna ei jäänud Raivol muud üle kui palati tualettruumi pageda ja loota, et kellelegi sinna asja pole. Ühe hüppega üle toa saanud, puges ta vannitoa uksest sisse, kükitas dushi alusvanni nurka ja tõmbas kardina kindluse mõttes endale ette. Läbi ukse oli kuulda masina hullumeelset piiksumist, mis ootamatult pidevaks vileks muutus. Tuba täitus inimestega, kes kõik midagi vaheldumisi seletasid. Mehehääl nõudis valjult seletust, mille peale ta toast kõla järgi üsna rutu välja visati. Masin nurgas jätkas oma monotoonilist leinalugu. Erki oli surnud ja hoolimata kõkidest pingutustest ei saanud arstid enam tema südant lööma. Raivo istus alsuvanni nurgas, hoidis kätega ümber põlvede ja kuulas kivinenud näoga, kuidas Erki isa kõiki ja kõike maa põhja vandus, nuttis, ja edasi vandus. Ta kuulis, kuidas arstid tulid ja meest palatist välja üritasid saada, kuid tulutult. Peale kahte tundi itkumist jäi tuba ootamatult vaikseks. Raivo ei suutnud enam liigutada. Ta peas kumises ainult mehe nutt, jalad olid sundasendist krampis ja poiss õõtsutas ennast vaikselt edasi-tagasi. Ühel hetkel, mis tundus peale kahe igaviku möödumist, oli kuulda palatiukse paukumist. Raivo virgus paugu peale, ajas ennast otsekui unenäos püsti. Mari-Anne kirjutatud kaart oli tal ikka veel peos. Ta tuikus vannitoa uksest välja, läks koridori, mis oli mingi ime läbi sel hetkel tühi. Raivo tuikus mööda tuldud teed tagasi, kuulis selja tagant hüüatust ja vastas sellele: "Ma.. korra tualetti.." ja astus oma veidra sammuga edasi. Keegi talle järgi ei tulnud ja pesuruumis riided vahetanud, suutis ta mingi ime läbi välisuksest välja jõuda, ilma, et keegi teda tülitanud oleks - valveõde oli ilmselt suitsul. Haigla parklas istus ronk varastatud VAZi katusel ja vaatas viltuse peaga Raivo poole, häälitses korra pilkavalt ja endas minema.

Rooli istunud, sõitis poiss linna serva, tuli autost välja ja rebinud istmest pika riba kangast, pani istme põlema, võttis kaltsu, toppis otsapidi bensiinipaaki ja süütas ka selle. Jätkuvalt veidralt lohisevalt autost eemaldudes oli kuulda, kuidas see tuld võttis. Poiss ei teinud sellest väljagi, vaid jätkas kõndimist. Ka plahvatus ei pannud teda oimugi liigutama. Ta lihtsalt kõndis. "Koju." oli ainuke selge mõte, mida ta nutuhääle vahele oma peas suutis mõelda, postkaarti vastu rinda surudes.

I-XIII

I

Raivo istus pargipingil ja ringutas, kuid hakkas samal ajal häälel suure häälega vanduma, sest kaks mõranenud ribi meenutasid talle eelmist õhtut. "Kuradi Mari-Anne..." pomises ta endamisi ja kobas taskuid, otsides valuvaigisteid. Leidnud topsiku, võttis ta sealt paar tabletti, näris need puruks ja neelatas grimassi saatel.

Üldiselt oli ta endaga rahul nagu ikka - Need tema arusaamade kohaselt "kergemad pindmised vigastused" ei mänginud rolli. Tema oli saanud seda, mida ta juba ammu tahtnud oli -  moraalsus polnud kunagi tema tugev külg olnud.

Varakevadised puud kohisesid vaevumärgatavalt ja hüljatud pargis oli vaikus; Vaid lähedal asuva lepa otsas häälitses üksik ronk, justkui pilgates Raivot ja tema seisundit. Ta vajus mõttesse ja silme ees hakkasid jooksma kaadrit tema minevikust.

Oli märtsi keskpaik ning Sven ja Erki seisid keskkooli nurgal ja hingasid värsket õhku - Vähemalt nii meeldis neile väita, hoolimata sellest, et värske õhk tuli tavaliselt "Rumba" pakist. Märganud lähenevat Raivot, lõpetasid nad nagu üks mees suitsetamise ja viipasid talle, et too lähemale tuleks. "Servus, seltsimees!" hüüdis Erki. "Moens. Sind ka märts tabanud?" vastas Raivo ja kätles mõlema poisiga. "Mida paganat sa selle all mõtled? Märts on kõigile ühesugune." jäi Erki vastuse võlgu. "Ma tean küll, et sa mõtlesid just nagu märtsikass… Sellest, kuidas Mari-Annet voodisse saada." muigas Raivo. "Sittagi!". "See meeldib sulle nagunii ju…" lõõpis Raivo edasi. „Kurat, mina olen ka siin ja te räägite minu õest, mitte mingist kõrvalküla lipakast!" ütles Sven ootamatult ja pani käed vaheti, tuues esile oma biitsepsid, mida kunagi olid noodsamad "kõrvalküla lipakad" võrreldud koolimaja ees kasvava paarisaja aastase tammega. "Rahu, rahu, me teeme ainult nalja, ei maksa kohe südamesse võtta!" rahustas Erki teda, samal ajal sammu jagu tahapoole astudes. "Ära parem kusagile mujale ka võta..." jätkas Raivo muiates. Samal hetkel hakkasid kõik kolm justkui sõnatu kokkuleppe peale pargi poole kõndima.

Samal ajal pakkis Lembitu kodus spordikotti, et poistega "matkama" minna. Need "matkad" olid saanud viimase kuu jooksul nende iganädalavahetuseks tegevuseks. Eelmisel korral olid nad päris hea saagi saanud; "Eks näis, kuidas seekord läheb...." pomises Lembitu ja kontrollis koti sisu üle. Lõiketangid, nuga, paar kruvitsat, pakketeip ja jahukotid olid olemas. Lembitu tõmbas luku kinni ja jäi muusikat kuulates sõpru ootama.

Need "matkad" (vähemalt nii olid poisid oma vanematele öelnud) finantseerisid tegelikult seltskonda. Kuidagi oli välja kujunenud, et nende kambas, või "vennaskonnas", nagu nemad seda parasjagu populaarse bändi järgi kutsusid, maksis kuidagi Raivo sõna kõige enam - ja tema oligi selle idee peale tulnud. Olles kõige vanem ja teiste arvates ka targem, suhtuti temasse kui liidrisse. Polnud veel juhtunud seda, et kui Raivo midagi tahtis, siis ta seda ei saanud; See tundus mõeldamatu. Kui oli probleem, siis ta lahendas selle, samal ajal hoolimata, kas ta rikub mõnda seadust, moraalinormi või kellegi tervist. Ühtlasi oli ta väga karismaatiline agiteerija -tema oli see, kes mõtles välja plaanid, tegi teistele selgeks, motiveeris neid ja hiljem tagajärjed diskreetselt või vähemdiskreetselt likvideeris. Mitte keegi ümbruskonnas ei suutnud mõista, miks nii "lahtise peaga" poiss mõnes eliitkoolis ei õpi. Raivol endal oli aga koolist sügavalt ükskõik - Ning kui ei olnudki, siis ei lasknud ta sellel välja paista.

II

Päike oli loojumas ning tumepunane kuma täitis läänetaeva. Kogu ümbruskond tundus otsekui veinist läbi imbunud unenägu, kui Erki, Sven ja Raivo jõudsid Lembitu maja juurde. Raivo vilistas läbilõikavalt läbi hammaste. Kuulnud signaali, tuli poiss õue, spordikott õlal ja teises käes kolm musta nahktagi. Nähes ühte taolist ka Lembitu seljas, küsis Raivo: "Nonoh, Lemps, oled tsiklimeheks hakanud?", mille peale kõnetatu vastas, kerge muie näol: "Tere sullegi, lontu. Need tagid on meie uus varustus, kui nii võib öelda." "Mida sa silmas pead? Teeme paraadi?". "Ei-ei, vaat, ma eeldan, et sa tead, et nahale ei jää eriti midagi külge, ta on tugev ja mis kõige tähtsam - need siin on mustad, mis sobib meie... eesmärkidega suurepäraselt." "Õigust räägid, mu poeg!" vastas Erki, mille peale Lembitu, kes eelistas usuteemadest mitte rääkida, põrnitses teda altkulmu. "Kui jumalasõnaga ühelpool on, siis peaks liikuma hakkama, või mis?" küsis Sven, kes tajus, et õhus on pingeid. "Jawhol!" hüüdis Raivo, haaras Lembitu käes tagid, viskas ühe Erkile ja teise Svenile ning ajas enda oma selga. Munder seljas, läksid poisid vaikides vana lauda poole, mis peale riikliku poliitilise olukorra muutumist oli see tegevuse lõpetanud ja ühe krooni eest erastatud, nagu paljud teised temataolist mujalgi.

.

Kui poisid kohale jõudsid, oli pimedus ligi hiilinud ning nad asusid vaikides tööle. Raivo võttis taskus muukrauakomplekti ja hakkas välisust avama, ise samal ajal pomisedes: "Võiks ju arvata, et mõnel on piisavalt oidu, et "Vasara" lukku mitte kasutada... Noh, egas' mõistus pole omateha..." Lause lõpetanud, võttis ta avatud  tabaluku ja pani selle taskusse. Maja oli seest rõske ja pime ning kusagilt eemalt oli kuulda vee tasast tilkumist. Lembitu tegi koti lahti, jagas kõigile tööriistad kätte ning poisid hargnesid laiali. Poole tunni vältel polnud laudas muud kuulda, kui vee tilkumist ja lõiketangide klõpsumist. Kotid juhtmeid täis, kogunesid sõbrad maja ette, uks pandi lukku tagasi ja sellid tahtsid juba liikuma hakata, kui ootamatult kostus hüüe: "Hei, teie neli seal! Mis kurat siin toimub?" "Oh perse, kel neid veel siia vaja oli..." sõnas Raivo. "Suurt midagi, millest selline huvi?" hüüdis Sven vastu. "Mida, sa kutsikas, haugud! Kotid siia ja ise tõmmake jeebet, muidu lõpetab keegi haiglas!" "Rahu, rahu..." jõudis Erki öelda, enne kui Raivo ootamatult hõikas:" Igal mehel peaksid ikka omad kotid olema! Teil jäid koju? Või polegi? Hähää.. Su ema ütles küll mulle eile õhtul peale üsna korralikku sõitu, et sa tegelikult oled ühe keraga impo  ja ta on kurb, et vanaemaks ei saa kunagi. Samas, võib-olla on see isegi parem…“ "Ma sulle raisale teen kerasid ja kotte…" kõlas vastus ja Ford Sierrast ronsid välja neli tursket, kiilakat ja sulejopedes meest. Need olid kohalikud "ärimehed"- Nende äri seisnes selles, et nad peksid kelleltki raha välja ning vahetasid selle Mehukatti ja ja Royali vastu.
 Esimene löök oli sihitud Raivo näo suunas. Ta astus sammu tagasi, haaras vastase randmest ja õlast kinni ning keeras käsi järsult päripäeva, mille peale kantpea ninali kukkus. Ootamata, mis edasi saab, lõi Raivo talle  jalaga näkku, just täpselt nii palju meelekohast mööda, et see vastast ei tapaks, kui piisavalt kõvasti, et vastane kahjutuks teha. Löögi saanud, korises too ja jäigi pikali. Samal ajal oli Sven juba ühe neist lihtsalt oimetuks klobinud, ise küll verise näoga ja kohutavalt metsik - otsekui oleks talle mingi hoog kallale tulnud. Ta jagas haake, murdis ühel vastastest jalalöögiga ribi, nii et too pikali kukkus ja verd köhima hakkas.  Teine hoidis oma nägu kinni ja taganes, ise Sveni armutuid lööke tõrjudes. Samal ajal oli Lembitu, kes suurem asi kakleja polnud, kotid haaranud ja lidus nüüd, nagu jookseks Isamaa eest, poiste poolsalajase peidupaiga - "Punkri" poole. Üks kiilakatest üritas talle järgi joosta, kuid maakonna krossijooksu noorte meistri tempo oli tema jaoks liiast. Ootamatult kõlas lask, Raivo karjatas, vajus ühe põlve peale ja hakkas vanduma. "Nooh, mis nüüd, kotid kukkusid maha? Hähäh! Kõva mees tahad olla, ah? Löön su raisa maha nagu kassipoja, kes..." urises purunenud ribi kinni hoidev kantpea. Rohkem lavaaega polnud talle paraku ette nähtud, sest Sven oli seina äärest telliskivi leidnud ja talle sellega selja tagant suurema tseremooniata vastu pead lajatanud. Kivi purunes ja löögi saanud mees kukkus pahupidi silmadega kummuli.

"Kuhu sa pihta said?" küsis Sven, ise näost valge. Raev oli üle läinud ta oli ise ka üllatunud, kui vastaseid vaatas. "Kuradi persepea tulistas õnneks sitasti ja tabas mind jalga...Täiesti… Vsje ohuiet, ma ütlen.  Lõid raisal pea vähemalt korralikult lõhki." "Kuule, minuarust ta ei hinga." "Mis kurat meil sest?" "Noo, ta võib ära surra ju..." "Mind peaks huvitma? Ise tulid hüppama, said mis tahtsid." "Tegelt ka, ma ei taha seda oma hinge peale! Tee midagi!" "Siin pole minul midagi teha... Tee talle südamestimulatsiooni ja keera küljele. Kui hingama hakkab, siis on hästi. Ise tead." Sven, kes muidu vihkas kõike, mis oli kuidagi omasooiharusega vähegi seostatav, hakkaski toimetama. Tema suureks rõõmuks hakkas kantpea köhima ja hingas peale seda katkendlikult. Kuid siiski hingas. Keeranud tüübi nii, nagu Raivo soovitanud oli, võttis ta Raivol ümber õla kinni ja nad lonkasid sama teed mööda lahinguväljalt Lembitule järgi. Viimane rusikakangelane tuli neile vastu, hakkas juba käsi tõstma, et kaklema hakata, kui Raivo ütles: "Kuule te saite ära, siin pole midagi teha enam. Mine vaata parem oma sõbrad üle - kahel on ilmselt pool nägu sees ja kolmas sai telliskiviga pähe." "Ööh, okei..." vastas too ja sörkis tagasi lauda poole poole. „Mitte just kõige kirkam kriit karbis, peaks mainima..“ pomises Raivo seepeale.

Taamal oli kuulda märtsikasside pulmakarjeid ja sireene - keegi oli lasku kuulnud ja politsei kutsunud. Poistel oli üpris ükskõik – kantpead olid teisest külast ja ilmset kättemaksu kartes ei tunnistaks nende vastu. Loodetavasti. Oli ju üpris pime ja nägusid polnud nagunii näha. Hetkel oli neil muidki muresid. Näiteks Raivo jalg, kust nirises verd. "Kuhu kurat Erki kadus järsku?" küsis Raivo. "Ei mina tea..." ühmas Sven. Samal hetkel seisis aga Erki nende taga, otsekui nöörist tõmmatud. "Kuule, ma võin aidata..." sõnas ta. "Kus perses sa kakluse ajal olid?" nõudis Raivo. "Ma... ma olin laudas..." "Ma panin selle kuradima ukse lukku ju?!" "Ma tean, ma ronisin mööda seina üles ja otsaluugist sisse...." Miks sa appi ei tulnud, tainas?!?" "Ma oleks peksa saanud.. ma ei oska ju kakelda, tead küll..." "Seda küll..."" Vähemalt sain akna äärelt Svenile telliskivi lükata." ütles Erki enda kaitseks. "Ma mõtlesingi, kust see kivi tuli!" õigustas Sven teda. "No, seekord.. saad vast andeks. Sellist debiilsust poleks ma muidugi isegi sinult oodanud.“ lõrises Raivo Erkile vaikselt.

Erki võttis Raivo teise käe oma õlale ja kolmik liikus asula poole tagasi. Lembitu ärajooksmine oli tegelikult olnud plaanikohane, et riski eest vähemalt tasu saaks. See oli poiste teguviis, mille nad kokku olid leppinud, juhuks  kui võmmid oleksid kohale saabunud. Erki oleks pidanud samal ajal pollarite auto kahjutuks tegema,  kui Raivo peale võmmide õrritamist neil eest ära jooksis. Samal ajal oleks teised igaüks eri suunas lipanud. Lembitu oli improviseerinud ja kõik olid rahul - raha oli kõige tähtsam. "Eks näis, mis jalaga saab..." pomises Raivo, kui kuu pilve tagant välja tuli ja lonkava seltskonna heleda, pehme valgusega üle kallas.

III

"Millega sa kuradi lollpea nüüd oled hakkama saanud?" nõudis Mari-Anne, kui Raivo Sveni koju sisse lonkas, kerge verenire järel. Nende õnneks elas Sven ainult paarisaja meetri kaugusel laudakompleksist. "Tsau musi. Ei suurt millegagi, matk läks käest ära...". "Ma ei ole sinu musi, jäta see omale heaga meelde. Mis ajast lauda juures, keset kuradima küla, kämpinguplats on? Ma kuulsin lasku nagunii. Teil üldse mõistust pole? Sven, kurat, ma saan aru, et Raivo on oma mõistuse ära joonud, aga sina? Millega te nüüd hakkama saite?" vuristas tüdruk, endal käed värisemas.

"Kuule õeraas, sina ära muretse selle pärast, mis sinusse ei puutu, eks?" ütles Sven. "Sul on mingi tahtmine arstiks saada ju, näita siis nüüd, kas sinust korjab midagi või mitte" "Miks ma peaks?" vastas neiu kõhklematult. "Arstid annavad ju vande, et aitavad kõiki hädasolijaid, tead ikka?" pressis Raivo läbi hammaste. Valu muutus järjest tugevamaks, kuna adrenaliin hakkas kehast lahtuma. "Okei, ainult selle pärast, et Sven palus. Ära isegi unista, et ma seda sellepärast teen, et sa mulle korda lähed!" ütles neiu haavatule, ise teise tuppa vajalike asju otsima joostes.

Tema ja Raivo vahel oli pidevalt probleeme. Nad olid hoolimata tema venna ja Raivo tihedast sõprusest rohkem tülis kui sõbrad. Raivo oli samal ajal tüdruku järele hull, kuid ei osanud talle viisakalt läheneda. Ühel peol avaldas ta tüdrukule purjus peaga armastust, kuid selle peale tõusis Mari-Anne sõnatult püsti tõusis ja läks lihtsalt minema. Peale seda oli ta muutunud poisi kinnisideeks. Oli tüdruk ju ainuke asi, mida ta kohe kätte ei saanud, ainuke nähtus, mida ta kohe seletada ei suutnud, kui tahtis. Lisaks kõigele oli ta armuasjades tegelikult üsna kohmetu, kuigi ta vastupidist väitis. Tema maine tüdrukute seas oli ka sellele vastav - "See kutt on ainult ühe asja peal väljas, hoia temast parem eemale." oli tavaline lause, mida üks tüdruk teisele peol ütles, kui Raivo seal juhtus olema. Kuid alati leidus neid, kes tahtsid tulega mängida ja Raivo oli alati valmis abi pakkuma. "Isamaa nimel ja kodumaa kaitseks!", nagu tema seda naljatades õigustas.

Sven tõstis Raivo köögilauale selili ja asus ise verejälgi koristama. Erki  ja üsna peale ülejäänud kahte saabunud Lembitu istusid nõutu näoga trepil ja suitsetasid. Samal ajal oli Mari-Anne tagasi jõudnud ja kandis kaenlas ema kodust arstikomplekti. "Võta püksid ära." sõnas ta. "Ma pole vormis praegu kallis, vabandust." vastas Raivo. Selle peale võttis tüdruk lahtirullitud arstikomplektist skalpelli ja lõikas püksisääre ära. "Hei, need olid peaaegu uued!" "Ah mine sa ka..." kostis vaikne vastus, kui Mari-Anne joodipudeli võttis  ja sellest alustuseks otse haavale kallas. Raivo röögatas nii, et kogu seltskond võpatas. "Kurat küll, sa oled lolliks läinud?!" sisises ta. "Ah, ära hädalda, oled mees või ei ole?" muigas tüdruk ja asus haava puhastama. Raivo õnneks oli kuul pigem reit ripsanud ja tegemist polnud väga tõsise haavaga.

Haav puhastatud, sidus ta selle kinni ja sõnas: "Kao siit nüüd kus kurat,  vanemad tulevad varsti koju." "Sind tänan mina alati ja jään sul truiks' surmani..." ümises Raivo. "Jaaaajah, kõtt nüüd." sai ta vastuseks. Erki oli vahepeal koju jooksnud, isa vana Jawa võtnud ning ootas Raivot väravas. Lembitu ja Sven aitasid Raivo sadulasse ja kaks mustades tagides kuju eemaldusid pimeduses valju lärina saatel. Erki küsis Raivolt tema maja juurde jõudes: "Kuule, miks sa päris arsti juurde ei läinud?" "Ja ütlen Lempsu emale mida? Käisin koos ta pojaga vargil ja siis mingid kandid lasid mulle kuuli jalga kui me ühe peaaegu maha lõime?" "Njaa...." "Mõtle, enne kui ütled. Hüva õhtut."

Samal ajal, kui Jawa mürisedes kaugusega üheks sai, ütles Sven: "Hüva, tundub, et siin pole miskit tarka enam teha. Läheme  parem punkrisse, vaja ju...banaane…praadida." Lembitu püüdis meeleheitlikult naeru tagasi hoida, samal ajal kui Mari-Anne poisse täiesti nõutu näoga vaatas. Järsku ütles ta: " Lemps, kuule, telekas jamab. Viitsid üle vaadata?" "Hommikul töötas korralikult ju?" küsis Sven kulmu kortsutades. "Ma tean, aga nüüd enam ei tööta! Värvid on kuidagi imelikud..." "Naised... Okou, telekal on päikesekollase asemel munakollane, mis nüüüüüüd saaaaaaaaab..." lõõpis Sven, samal ajal oma märkimisväärselt madalat häält võimalikult peenikeseks tehes. Mari-Anne virutas talle selle peale rusika siseküljega selga. Sama hästi oleks ta võinud proovida köögilauale haiget teha, sest oma kleenukese, kuigi sportliku meeter kuuekümne juures ei ulatanud ta oma vennale õlanigi. "Okei, kuule, ma arvan, et mul läheb mingi 10 mintsa maksimum. Tulen siis järgi sulle sinna. Sobib?" sõnas Lembitu väsinud häälega. "Hüva. Tee siva siis." vastas Sven ja läks uksest välja.

IV

Kohe, kui uks Sveni selja taga kinni langes, jooksis Mari-Anne üle toa ja hüppas Lembitule kaela, hoides kahe käega tal tugevasti ümbert kinni, endal jalad õhus. Lembitu võttis tüdruku sülle ja suudles teda õrnalt. "Kõik on korras, ära pabista..." ütles poiss sosinal. "Ma olin su pärast nii mures... Ära enam kunagi mulle sedasi tee!" vuristas tüdruk pisarsilmi, ise järjest kõvemini käsi ümber Lembitu kaela surudes. "Kuss, kuss, ära muretse. Raivo sai ju tina, mitte mina..." vastas Lembitu. "Üks hea päev ma selle Raivo maha löön..."" nuuksatas tüdruk. "Ära parem hakka. Ta on visa hingega nagu kass." muigas poiss tüdruku südikuse peale. "Siis läheb merekooli, pole siin midagi. Tuukriks!" naeratas Mari-Anne. "Näe, juba parem..." sosistas Lembitu, samal ajal tüdruku põselt pisarat pühkides ja seda siis suudeldes. "Ma pean nüüd minema, Sven hakkab kahtlustama muidu." "Mh, ütle talle, et telekal oli mingi suurem viga küljes või midagi." "Sul pidid vanemad kohe tulema ju?" "Õige.. .Oh jah... Üks veel, paaaaalun?" muigas tüdruk, ise oma suuri rohelisi silmi pilgutades. Lembitu ei suutnud nendele silmadele "Ei" öelda. Ta teadis, et parima sõbra õega semmimine ei saanud hea mõte olla. Eriti veel nii kergesti ärrituva ja kaitsva sõbra, nagu seda oli Sven. Kuid Mari-Anne vastu oli ta relvitu - kogu ta enesekindlus, põhimõtted ja kõik muu lendasid kus seda ja teist, kui tüdruk teda puudutas.

Nende salasuhe oli juba mõned kuud kestnud ja veel ei teadnud sellest nende teada mitte keegi. Noored olid küll armunud, kuid mitte rumalad - Oli ju Mari-Anne alles viisteist, Lembitu aga lähenes jõudsalt kahekümnele - ning teadsid, et avalikult oma armastuse näitamine oleks neile lõputul hulgas jamasid kaela toonud. Kõige lisaks oli veel nõndanimetatud "Raivo probleem". Poiss ei tahtnud oma parimate sõpradega tülli minna ja tüdruk ei tahtnud oma venna ja vanemate lõputuid epistleid kuulata. Seega hoidsid nad kõike omavahel. Tüdruku arvates oli see veelgi romantilisem, Lembitu arust aga koormav, kuid möödapääsmatu.

Veel viimane suudlus, viimane õhkõrn puudutus ja Lembitu astus uksest jahedasse öösse. Kusagil kaugel haukus koer ja tibutas õrna kevadist vihma, mis oma sõrmed noormehe kaelusest sisse toppis. Poiss keeras ennast veel korraks seljaga tee suunas ja vaatas tüdrukut, kes teda nukrate silmadega aknalt vaatas, lehvitas ja hakkas läbi kevadise lörtsilöga Punkri poole jalutama.

"See vist ongi armastus, armastus, armastus...." ümises ta, endal jalad märjad, sest sulavesi oli saapasse tunginud. See ei häirinud teda grammigi, sest kogu keha oli just kui joobes - kõhus keeras, pea oli uimane ja kõris kõrvetas. Poiss kõndis edasi, lastes vilet, kuni jõudis küla servani.

Täiskuu peegeldas Punkri viimaselt aknalt tagasi, kui Lembitu, jalad märjad ja pea armastusest uimane, hallide ja pimedate kortermajade vahelt välja jõudis. Punker oli poiste poolsalajane kohtumispaik - tegemist oli endise sovhoosi pumbajaamaga,  mis nüüd keset põldu hüljatud oli.  Raivo oli mõned aastad tagasi maja luku ära vahetanud ja nüüd käisid nad  seal "maailma asju" arutamas. Naljakal kombel ei huvitanud eriti kedagi, et nad seal ennast sisse seadnud olid  -Üldine suhtumine seisnes  selles, et las nad olla, niikaua kui nad ei sega. Eeliseks oli veel see, et olid okupandid aastakümneid tagasi selle alla varjendi rajanud ja seega polnud välja isegi siis midagi kosta, kui seal midagi õhku lasti - Viimane selgus peale seda, kui Raivo peale neljandat õlut otsustas oma demineerijaoskusi demonstreerida ja lasi detonaatoriga omal peaaegu käe küljest ära.

Võtnud taskust võtme ja avanud ukse, sisenes Lembitu majja ja lukustas selle kiire liigutusega. Lätsudes üle toa kõndinud, lükkas ta vaheukse pärani lahti ja sammus reipalt trepist alla varjendisse. Pärale jõudes, leidis ta eest Sveni ja Erki, kes parasjagu raha lugesid, uusi juhtmeid kaalusid ja midagi paberi peal arvutasid.

"Nonii, siin ma olen. Telekas on kah kombes." ütles ta teeseldud haigutuse saatel. "Mis toimub?". "Loeme pappi kokku. Kui need viimased juhtmed ja lülitikarbid maha müüa mustlastele on pappi üksjagu." vastas Erki, pilku paberilt pööramata. "Mis summadest me räägime?" küsis Lembitu, kulm üllatusest kergitatud.  Sven, lasknud laisalt ühe suitsurõnga, hüppas toolilt püsti ja sõnas: "Kuradi perse, kell juba nii palju… Peaks magama minema. Ega's nende tõmmukatega nalja pole, peab puhanud olema..." "Eks ta ole, suur ja kole..." irvitas Lembitu, istus toolile maha ja jäi tardunud pilguga aku pealt töötava lambi ümber tiirlevat kärbest vaatama. "Suur ja kole on üks teine asi, millest ma sinuga rääkida tahan, Lemps... Homme siiski...." muigas Sven, võttis toolikorjult tagi ja läks ruumist välja.

Viimase lause peale oli Lembitu näost lubivalgeks vajunud ja Erki küsis mureliku näoga: "Mis värk on? Arvad, et ta teab ka sinust ja Mari-Annest?" "Mis mõttes, minust ja Mari-Annest? Mida sa ajad?" vastas Lembitu kivistunud näoga. "Oh, ole nüüd korralik... Iga kord kui sa õhtul kusagile ära kaod mingil müstilisel põhjusel ja tagasi tuled, oled sa nagu ümber tehtud. Ma tean juba paar nädalat... Ole mureta, mina pole midagi öelnud kellelegi." sõnas Erki lohutava tooniga, korjas laualt raha kokku ja toppis selle toa nurgas asuvasse seifi. Samamoodi nagu keegi ei teadnud, kuidas Raivo algse, omal aja kohta üpris turvalise,  ukseluku lahti sai, ei teadnud keegi ka seda, kust ta selle varakapi ja tolle lukukombinatsiooni hankis. Poisid olid küll teda sellel teemal armutult töödelnud, aga Raivo vaikis. Võib-olla, et parem oligi.

Kapiukse sulgenud, vaatas ta Lembitut, naeratas oma kõige laiemat ja süütumat naeratust, võttis tagi ja asus uksest välja minema, kui Lembit tal ootamatult käest haaras ja paanikas näoga palus: "Jumala eest, ära Raivole ütle... Ma elan selle Sveni tümitamise veel kuidagi üle, aga Raivo anarhia mitte... Mari-Anne pole seda kuidagi ära teeninud... Palun..."

"Rahu, rahu... Minu suu on lukus. Ole mureta." vastas sõber palvele, patsutas teda korra õlale ja läks toast välja. Lembitu vaatas veel kaua klaasistunud pilguga lampi ja putukat ning vajus iga mööduva minutiga ühe rohkem näost ära.

Hommik leidis Lembitu sealt samast toolikorjult, silmad kinni ja tagi tagurpidi peal. Raivo lonkas üle ruumi ja hüüatas: " ÜLES, EESTI POLITSEI! KÄED LAULALE!" Lembitu kerkis selle peale toolilt tublid pool meetrit, jõudis hetkega laua kummuli tõmmata ja selle taha kükitada, enne kui ta Raivo häälest ära tundis.

"Sa kuradi tõbras, ma löön su raisa maha kui sa veel nii teed... Kuradi kukk raisk!" vandus ta laua tagant püsti tõustes. Raivole polnud saladuseks, et Lembitu korrakaitseorganite vastu kergelt allergiline oli. Kord "matkalt" tulles tõmmati poiss autosse ja viidi jaoskonda. Sellest, mis seal toimus, ei teadnud keegi peale nende, kes tol hetkel seal viibisid. Üks oli aga kindel: Lembitule oli see käik üht-teist maksma läinud - Nii emotsionaalselt, füüsiliselt kui rahaliselt. Peale seda ei nähtud teda kaks kuud õues ja koolis oli ta surmvaikne. Esimesed sõnad, mis ta Svenile ütles olid: "Parem oleks, kui nad oleksid mu kuradima vanaisa natukene varem maha löönud..." Probleem oli ilmselgelt selles, et Lembitu vanaisa oli okupeeritud võimu jaoks koputaja olnud ning kohalike peale kaevanud. Sealhulgas ka Mari-Anne vanaisa peale, et too olla esimese vabariigi  ajal politseinik olnud, mispeale viimane kiirelt oma otsa leidis. Politseinikuamet oli aga nende kodukülas juba põlvkondi samas suguvõsas olnud ja seetõttu oli ka tüdruku isa sinimundris.

"Poisid läksid mustlastega äri ajama, ma tulin siia. Haavatuna eriti ei jookse kui tehing mädaks läheb..." sõnas Raivo, võttis taskus ühe "Belamorkanali"  ja süütas selle. Tuba täitus magusa lõhnaga. "Kurat, ära suitseta seda siin, ma ei viitsi su savus möla kuulata..." vandus Lembitu. "Mine välja siis, ega mind ei sega..." muigas Raivo ja hingas mühinal välja. Lembitu läkski. Mitte välja, vaid koju. Ta oleks läbi hoovide ja pargi otse koju saanud, kui läks ikkagi Mari-Anne majast mööda, vaatas tüdruku akent, nägi aknal kaktust ja ohkas. Pererahvas oli kodus. "Mis siis ikka, tudumaale ära..." pomises poiss omaette ja sammus läbi kevadise läga enda maja poole.

V

Raivo, kes oli punkrisse üksinda jäänud, suitsetas kanepiga täidetud Belamori edasi ja veeretas näppude vahel kuuli, mille ta lauda juures puust oli välja võtnud. Mida minut edasi, seda rohkem tundis ta, et on pilves ning seda suitsusemaks muutus tuba.

Ootamatult nägi ta Mari-Annet, kes uksest sisse astus. "Mida kur..." pomises poiss omaette. "Heei, Raivo, mis teed? Lõhnab magusalt... Kanep?" küsis tüdruk, käega suitsu laiali ajades ja silmi kissitades. "Ojaa, soovid ka? See on päris tummine… Tahad äkki mahvi?" mõmises Raivo talle vastuseks. "Tänan, ei.. Ma tean ühte palju paremat vahendit joovastuse jaoks..." sõnas tüdruk ja hakkas kampsunit ära võtma. Raivol hakkasid käed värisema ja ta pillas veel hõõguva sigareti kivipõrandale. "Mitte, et see probleem oleks, aga... mida sa teed?" uuris ta, endal pilk Mari-Anne ülakehale liimitud. "Mis sa arvad..." sosistas tüdruk ja astus sammu poisi poole, seljas ainult pesu ja ketsid. Raivo pulss oli vahepeal ületanud igasugused piirid - meelekohal tukslev veresoon oli silmaga nähtav. Tüdruk istus talle sülle ja Raivo tõstis käe, et tema põske puudutada. Puudutamise hetkel haihtus tüdruk ta sülest. Raivo tundis ootamatult, kuidas terve tuba keerleb. See oli viimane asi mida ta tundis - Järgmine hetk nägi teda näoli põrandal, oimetu ja puruks kukutud ninast veri jooksmas.

Tunni pärast oli Svenil ja Lembitul mustlastega kaubeldud ja poisid tulid küla poole nägudega, nagu oleksid jõulud, sünnipäev ja koolivaheaeg ühel ning samal ajal kohale jõudnud. Vaheaeg ja Lembitu sünnipäev olid tegelikult üpris lähedal ja poisid tegid isekesksi plaane, mida sellise tähtsa päeva puhul teha. Vahepeal, olles Punkrisse jõudnud, avasid poisid ukse ja Sven hõikas: "Lucy, I'm hooomeeee.... Oh sa vana siiruviiruline sitavikat! Lemps, davai, ruttu siia!" Ta oli põrandal lamavat Raivot näinud, kes vereseguses okseloigus liikumatult lamas.

Poole vahemaast hüppega läbinud, haaras Sven Raivol õlgadest ja tõstis ta tooli peale. Raivo tegi ühe silma lahti, sülitas murdunud esihamba tüki välja ja pomises, ise näost valge: "Kurat, see oli ikka päris hea kraam..." Hetk peale seda vajus ta uuesti ära. "Oh Puccini küll, mida me temaga peale hakkame?!" karjus Sven. "Tuleb ta medpunkti viia, siin pole meil midagi teha ilmselt..." sõnas Lembitu enesekindlalt. Nii jube, kui see talle ka ei tundunud, oli tal kahju, et nad õigel ajal olid kohale jõudnud - veel paar tundi ja Raivo oleks verekaotusesse surnud, kuna ta ninast jooksis jätkuvalt sorinal verd. Lembitu ohkas, läks Raivo juurde, tõmbas ta nina järsu liigutusega, mida saatis õõvastav ragin, paika tagasi ja ütles Svenile: "Võta teiselt poolt.. aa, enne pane talle taskurätt ninna või midagi, tilgutab kõik kohad täis veel..." "Kuidas sa saad sedasi rääkida, ta on poolsurnud!" lõugas Sven. "Küll ta üle elab, ma ei muretseks..." muigas ta ja meenutas mõttes, kuidas Raivo oli mingit veidrat tõmmist proovinud. Kokkuvõtlikult öeldes veetis ta järgmised kuu aega „pehmes toas" - Enne seda oli politsei teda mööda kartulipõlde üpris mitu tegusat tundi taga ajanud. Välja saanud, vandus ta kõigile, et ei tarvita enam elus ühtegi ainet. Lubadust jätkus umbes kolmeks kuuks.

Poisid lohistasid Raivo üle põllu teeni ja suundusid läbi alevi arstipunkti poole, uudishimulikud pilgud akendel neid saatmas. Pärale jõudnud, lükkas Lembitu jalaga ukse lahti ja hõikas: "Ema, kus sa oled? Meil oleks vaja siin üks tüüp kokku lappida!" Mõne hetke pärast ilmuski ooteruumi oma vanuse kohta liiga nooruslik naine,  kelle tumepruunid juuksed olid õlani lõigatud ja nägu karmim, kui talle sobis. "Poiss kurat, millega  te nüüd hakkama saite?" nõudis naine rangel toonil. "Kurat seda teab... Meie leidsime ta põrandalt, verine nina otsapidi okseloigus." vastas Lembitu, nägu läbitungimatu. Samal ajal olid poisi ema hämmastava kiirusega kõik Raivo taskud pahupidi pööranud ja veeretas nüüd peopesas kuuli ja kahte kanepisuitsu. "See näeb välja nagu marihuaana... Ta on seda mingi jamaga immutanud ka veel, paber lõhnab imelikult... Oh jah, pange ta voodisse ja ma vaatan mis teha saab. " ütles naine ohke saatel ja läks kõrvaltuppa vajalikke vahendeid hankima. Sven tõstis Raivo voodisse ja läks välja, samal ajal taskust suitsupakki otsides. "Lembitu, oota sina siin korra." hõikas arst. "Oh perse küll..." pomises poiss selle peale ja vajus toolile istuma.

VI

Lembitu väljus majast ilmega, millest kiirgas siirast üllatust. "Noo, ma mõtlesin, et sul võeti pea maha juba meiesuguste pättide ja kaabakatega ringi kolamise eest!" naeris Sven ennast seina najalt kevadise päikese käest püsti ajades. "Midagi hoopis hullemat. Soovis mulle õnne ja andis viiekümnese." vastas sõber talle, samal ajal tagi selga tõmmates. "Opsti, siis on ju eelarve täitsa korras! Selle eest saab ju napilt kolm viina kätte?" hakkas Sven käsi hõõruma. "Kuule, vist küll. Ma täna ei tähistaks, teeme nädalavahetusel, kui kool läbi on. Perevärk täna." vastas Lembitu talle, sõbraga aleviku keskuse poole kõndides ise samal ajal mõtetega hoopis mujal olles. "Misasja, hakkad emaga kahekesi viina panema või?" irvitas Sven talle vastuseks. "Mitte päris. Kuule, ma hetkel panen leegid peale, ema tahtis, et ma kodus paar asja korda ajaksin." sai poiss samasuguse ükskõikse vastuse nagu eelmise küsimuse peale. Lembitu keeras ootamatult tänavaristilt ära ja jättis Sven keset küla seisma, rumal nägu ees. "Noo, mis siis ikka, kui pere siis pere..." pomises hüljatu ja lonkis punkri poole tagasi.

Samal ajal oli Erki juba seal ja koristas kaltsuga põrandalt Raivo hommikusööki ja kehavedelike, ise  tuliselt vandudes. Mõne minuti pärast jõudis ka Sven sinna, võttis sõnatult nurgast kaltsu ja ämbri ning läks Erkile appi. "Millega Raivo nüüd hakkama sai?" pressis Erki läbi hammaste, püüdes samal ajal võimalikult vähe hingata. "Tõmbas kanepipläru ja katus sõitis ära. Koos viimase einega, nagu näha." ühmas Sven vastu ja väänas kaltsu ämbrisse välja. Poisid töötasid vaikides edasi ja mõnekümne minuti pärast oli tuba korras - ainuke mälestus juhtunust oli hais, mis ei olnud veel lahtunud. "Kuule, paneme tänaseks lafka kinni, siin ei kannata olla. Ma lähen koju, teen midagi asjalikku." ütles Erki Svenile, kes parasjagu nägu krimpsutades ämbriga trepist ülesse läks. "Õõh, olgu. Mis värk teil kõigil täna on? Lembitu läks ka koju orjama, endal sünnipäev kohe ja puha..." vastas teine poiss ja läks uksest välja. Erki haaras toolikorjult tagi ja helesinise salli, pani  need selga, vaatas, ega sallil kortse sees ei oleks ja läks oma teed. Sven, vahepeal ämbritäie oksevett kõrvaldanud, tuli alla tagasi, võttis taskust kaardipaki ja hakkas turakat laduma - temal ei paistnud mingit vajadust kusagile tööle minna ja aega oli tal rohkem kui küll.

Lembitu, veendunud, et Sven talle järgi ei tule, läks jooksval sammul otse Mari-Anne maja poole. Tüdruk oli lubanud, et tal on sünnipäeva puhul poisile üllatus ja Lembitul oli kuri kahtlus, et ta teab, millega tegu on.

Poiss jõudis tüdruku majani ja nägi akna peal kaktust, mis oli vahepeal õide puhkenud. Lembitu oli segaduses; Kaktus tähendas, et ta ei tohi Mari-Annet külastada, aga ometi oli  tüdruk spetsiaalselt palunud, et ta pärastlõunal läbi astuks. Nägu rumal, tammus poiss jalalt-jalale ja proovis otsustada, mida edasi teha. Ootamatult kuulis ta trepikojast hääli. Üks neist oli talle vägagi tuttava mehe oma ja seetõttu jooksis poiss, nagu jalad võtsid, kõrvaltrepikotta, et Mari-Anne isa teda ei näeks. Mees kõndis Lembitu peidukohast mööda, kuid jäi siis järsku seisma. "Kurat, perse, raisk, kolm karvast kili ja muud loomad, on teil nüüd vaja tülitseda, kuradi ahvid?" sisistas Lembitu, sest kaks korrust kõrgemal hakkas toimuma kohutav triangel, mida saatsid korrapärased kolksatused, umbes nagu keegi prooviks, kumb ennem järgi annab, kas pea või pott; Vahelduseks oli kuulda rämedat venekeelset sõimu ja pudelite klirinat. Mari-Anne isa kirus endamisi  ja hakkas trepikoja poole astuma. Lembitu, kelle pääsemisteeks oli ainult seesama uks, kust politseinik kohe-kohe sisenemas oli, seisis käed laiali ja selg vastu trepikoja seina, näost lubivalge. Tal polnud mingit vabandust ega õigustust oma sealviibimise kohta. Lisaks sellele oli Mari-Anne isa tookord autos andnud lubaduse ta seibideks lõigata, kui ta peaks kas või kahesaja meetri kaugusel nende kodust oma nägu näitama - kõike seda tegude eest, mida poiss ise polnud teinud või põhjustanud.

Ootamatult maandus Lembitu selja taha trepikoja aknale pärlvalge tuvi. Lind vaatas poissi, pea viltu, kulistas korraks ja lendas oma teed. Murdosa sekundist kulus, et viimasel jõuaks ajus plaan tekkida. Hääletult ja kolme ahvi kiirusel jooksis ta trepist üles, tõmbas vaheukse enda järel koomale, hüppas aknale, vinnas ennast üle serva ja jäi teise korruse kõrgusele maa ja taeva vahele rippuma, käed kramplikult aknaraami klammerdamas. Hetk hiljem käis trepikoja vaheuks rämeda kolakaga vastu seinale kraabitud Irina ja Gennadi igavest armastust väljendavat kritseldust ja jätkuva valju ropendamise saatel, mis oleks isegi Raivo punastama võtnud, rühkis Mari-Anne isa trepist teisele korrusele.

Lembitu ebameeldivaks üllatuseks ei läinud mees teps mitte korterisse sisse, nagu ta lootnud oli, vaid prõmmis vastu ust ja lubas kogu seesoleva kamba Looja poole teele saata, kui nad oma kodukootud seebiooperit jalamaid ära ei lõpeta. Lembitu, kes võis küll kiire jooksja olla, kuid mitte väga suure rammuga, tundis, et näpud hakkavad lengilt libisema. Taaskord oleks otse kui Saatus ise poisile naeratanud, sest korterist, kust kogu jama alguse sai, hakkas kostma kellegi valukarjeid, mida saatsid rütmilised nätsatused. Korra valjult urahtanud, lõi politseinik ukse jalaga puhtalt maha ja astus tuppa sisse. Ootamatult oli kõik hiirvaikne. Lembitu vinnas ennast viimast jõudu kokku võttes aknast sisse, poetas ennast üle aknalaua trepikotta ning kadus sealt, kuis jalad võtsid, ohutusse kaugusesse.

Paari tunni pärast oli pimedus ennast üle küla laotanud ja päevavalguslampide sirin oli segunes kassikisaga ühtseks muusikaks. Lembitu oli vahepeal kodus käinud, habemetüüka maha ajanud ja läks uuesti Mari-Anne maja juurde õnne proovima. Kohale jõudnud, nägi ta, et kõik tüdruku kodu aknad on pimedad, välja arvatud ta tuba, kust kumas veiklevat valgust. "Oh seda tüdrukut küll, ma ju ütlesin talle..." muigas Lembitu mõrult enda ette ja võttis maast tüki lögast lund. Kiirelt tehtud pall lendas vastu tüdruku akent. Neiu piilus korraks kardina vahelt, tegi siis akna praokile ja ütles vaikselt: "Tule ülesse, kedagi pole kodus. Tulevad alles ülehomme, ema läks isaga kaasa… Vanaema juurde." Lembitu ohkas, just kui kahetsedes midagi, ja läks trepikotta.

VII

PEATÜKI LUGU:

http://www.youtube.com/watch?v=tHYmAawwtTo

Korteriukseni jõudnud, koputas poiss vaikselt ning uks avanes. Lembitu vaatas korraks üle õla, astus uksest sisse ja sulges selle hääletult. Tuppa jõudnud, võttis ta õlult tagi, pani selle ukse kõrval olevale toolile ja hakkas saapaid ära võtma. Alles siis märkas ta, et Mari-Annel polnud muud seljas kui õhuke, õrnroosast siidist öösärk. Lembitu kangestus ja lõpetas teise saapa lahtisidumise. "Me ju rääkisime sellest... Ma ei taha seda sulle teha, vaata kui noor sa oled..." surus poiss endast katkendlikult hingates. "Ära hakka. See on minu otsus, kellega ma mida teha tahan ja millal. Paistab, et sa oled pealekauba ära unustanud kuidas paelad lahti käivad, mis ma sinuga ikka peale hakkan." vastas tüdruk sarkastiliselt. Ta kummardus, lükkas Lembitu, kes niigi hädavaevu tasakaalu ja selget meelt hoidis, kerge müksuga uksematile istukile ja sidus ta saapapaelad lahti. "Ära saad ise ikka?" jätkas neiu samasugusel toonil. "Saan-saan, ära sa minu pärast... muretse." pomises poiss, võttis saapad ära ja ajas ennast püsti. Ta käed värisesid silmnähtavalt, kuigi ta üritas neid pükste taskusse peita. "Lähme minu tuppa." sosistas tüdruk tooniga, mis kõlas rohkem käsu kui palve moodi. Lembitu pilk oli ta liibuvas öösärgis kehale liimitud ja ta suutis ainult noogutada. 

Tuba täitis küünla- ja viirukilõhn. Tüdruk oli küünlaid pannud kõikjale ja nende hurmav kuma täitis poisi meeled. Ta ei suutnud liigutada. "Veini tahad?" küsis tüdruk. Laual oli kaks pokaali karmiinpunase vedelikuga. "Kust... sa.. kust sa veini said?" küsis poiss ja üritas tapeedimustrile keskenduda. "Leidsin kapsalehe alt. Polegi ju tähtis... Näe, võta." vastas Mari-Anne ja surus pokaali Lembitule kätte. Poiss võttis suure lonksu, neelas selle korraga alla ja väristas õlgu. Teine lonks. "Seda meil siin ei müüda... maitsev..." pomises ta peale seda, kui ta oli pokaali tühjaks joonud. Tüdruk oli enda oma ainult õrnalt maitsnud. Ta astus sammu lähemale ja asetas pokaali voodi kõrval olevale öökapile. Pannud käed poisile ümber kaela, tõmbas ta poisi nägu enda poole. Tüdruk suudles poissi viivuks õhkõrnalt ja sosistas talle: "Palju õnne sünnipäevaks, kallis."

Paarike vaarus Mari-Anne voodi poole, samal ajal tihedalt üksteise vastu liibudes. Lembitu komistas tüdruku jala taha ja nad kukkusid voodile. Tüdruk hakkas laginal naerma ning puges poisi alt välja. "Nonäed, tuleb välja küll ju!" itsitas ta, samal ajal istukile tõusnud poisi villast kampsunit üle pea ära tõmmates. Jäänud särgiväele, haaras Lembitu tüdruku sülle ja surus ta enda vastu, nii, et tüdruk jäi näoga tema poole. Suudlus tundus kestvat terve igaviku. Peale seda kadus ka poisi t-särk. Jäänud palja ülakehaga, tardus poiss korraks paigale, käed tüdruku puusadel. Ta tahtis midagi öelda, kui Mari-Anne ei andnud talle võimalust. "Näe, see tuleb ära juua, läheb kehvaks muidu." ütles tüdruk ja võttis ühe käega aknalaualt veinipudeli. Lembitu tahtis küll protesteerida, aga tüdruk vastas ainult sosinal: "Kuss... Kuss, kõik on hea.", ise samal ajal pudelit poisi suule pannes. Viimane võttis tüdrukult pudeli ja jõi suurte sõõmudega. Kolmveerandist sai ruttu veerand. Poiss pani pudeli sinna, kust see tuli ja tõusis püsti. Ta võttis tüdrukul käest, tõstis ta püsti ja surus vastu magamistoa seina. Suudlused liikusid suult lõuale, lõualt kaelale. Vasak õlapael libises üle õla. Poisi suu tundus olevat kõikjal ja Mari-Anne haaras poisil õlast, jättes sinna küünejäljed. Tundus, et Lembitu ei pannud seda tähelegi. Teine õlapael. Öösärk vajus alaseljani ning jäi poisi käeseljal pidama.

Tüdruk võttis kogu jõu kokku, surus peopesad vastu Lembitu rinnakorvi ja lükkas ta kõigest jõust voodile. Poiss, üllatunud sellest, et tüdrukul on nii palju jõudu, unustas haaret tugevdada ja kukkunud voodile, ajas ennast küünarnukkidele. Mari-Anne astus sammu seinast eemale ja öösärk libises tema ümbert vaikse kahinaga põrandale. Punased juuksed, mida tüdruk kandis lahtiselt, varjasid ülakeha, moodustades küünlavalguses kauni kontrasti. Ta muigas magusalt, võttis laualt oma pokaali ning jõi selle korraga tühjaks. Pokaal libises mingil põhjusel ta sõrmede vahelt ja kukkus vaibale. Imekombel jäi see terveks. Ta astus sammu voodi poole, istus poisi jalgade peale ja tegi ta püksid lahti.  Lembitu, kes oli vahepeal purju jäänud, ei teinud katsetki teda takistada, vaid lasi ennast voodisse pikali ja ohkas sügavalt. See ei olnud kurb ohe. See oli päästetud inimese ohe.

Mõne hetke pärast oli ka poiss ihualasti. Mari-Anne viskas püksirihma demonstratiivse kolksuga põrandale ja sõnas sosinal "Ma olen kaks aastat oodanud... Tuleb tunnistada, et ma kardan natukene..." Lembitu tõusis istuli, muigas ja vastas: "Ennem olid küll kuraasi täis. Sul on selili mugavam ilmselt. Pane omale padi ka selja alla." Ta oli silmnähtavalt erutunud, kuid tänu alkoholile oli ta oma vana enesekindluse tagasi saanud. "Kust sa tead, et mul selili parem on?" küsis tüdruk üllatunult. "No kuule, suur arst. Anatoomiatunnis ikka kuulad?" noris poiss vastu. "Kuulan küll!" vastas tüdruk trotslikult ja heitis pikali. Ta punased juuksed laotusid mustal sametpadjal elegantselt laiali. Tüdruk tõstis mõlemad käed üles ja nõudis käskiva tooniga: "Tule nüüd siia."

Poiss kuuletus salakavala naeratuse saatel. Korraks lamas ta tüdruku peal, kuid siis toetas ennast kätele ja suudles tüdrukut suule, siis kaelale. Õrn hammustus vallandas neiu huultelt ohke. Poiss liikus edasi, aeglaselt igat ruutsentimeetrit suudlustega kattes. Ta nautis tüdruku rindadega mängimist, samal ajal kui nende omanik teda õlast küünistas. "Sinna jääb arm sedasi..." pudistas poiss, huuled rinna keskel. Tüdruk ei öelnud midagi, vaid tõmbas teda õlast üles. "Kaua.. ma pean ootama... Ah?" pomises ta sosinal. Veel üks suudlus. Poiss toetas keharaskuse ühele käele, et ennast aidata. "Lõdvestu ja hoia minust." Ta liikus mõned sentimeetrid edasi ja Mari-Anne võpatas. "Kõik on korras. " sõnas tüdruk, enne kui Lembitu jõudis midagi öelda. Poiss liikus õrnalt kuid sihikindlalt järjest sügavamale. Korraga tegi tüdruk suu hääletus karjes lahti. Noormees jäi paariks sekundiks täiesti liikumatuks, kuid jätkas hetke pärast. Ta liigutused olid õrnad ja aeglased, et tüdrukul valus ei oleks. Mõne aja hakkas tüdruk talle vastu liikuma ja nad kiirendasid tempo ning korraga oli tüdruk ta jälle selili lükanud ja peal olles tempot veelgi kiirendanud, silmad suletud ja käed juustes. Korraga Lembitu võpatas, ta hingamine muutus katkendlikuks ning ta peatus, nägu tüdruku õlal. Ta võpatas ja veeretas ennast tüdruku kõrvale voodile: "Oh jumal, mida ma tegin praegu!" ütles ta surmani hirmunud näoga. "Ma teadsin, et sa seda kardad. Ära muretse, mul lõppesid päevad alles üleeile niiet..." vastas tüdruk, patsutas teda kelmikalt põsele ja tõusis istukile. Neiu tõusis ja hakkas vannitoa poole kõndima. Esimesed paar sammu olid küll kramplikud ja panid poisi kulmu kortsutama, kuid tüdruku kangekaelsust ja isepäisust teades ei öelnud ta midagi. "Ma käin tualetis ära. Sa kosu niikaua. Ma tahan näha kaua sa vastu pead!" hõikas Mari-Anne teisest toas. Vannitoa uks kolksatas kinni ja Lembitu viskas ennast voodile pikali, käed pea all. Padi lõhnas tüdruku järgi. Õues sadama hakanud vihm krõbises vastu akent. Korraga kõmatas esimene kevadine äike ja tuba muutus valgeks. Poiss ei lasknud ennast häirida ja pani silmad kinni, et ennast veidikene koguda. "Täna tuleb pikk õhtu..." pomises ta endamisi. Äike kärgatas taaskord, justkui nõustudes.

IX

Hommik leidis armunud üksteise kaisust. Mari-Anne oli otsustanud kogu ööd maksimaalset ära kasutada ja kellraadio töölehakkamine kella viie ajal hommikul ei olnud kummalegi karvavõrdki mõjunud.

Tunni pärast tuli Sven koduuksest sisse, natukene räsitud ilme näol ja hakkas saapaid ära võtma. Temagi öö oli seiklusi täis olnud. Turaka ladumine tüütas ta üpris ruttu ära ja ta oli otsustanud ühele vanale naistuttavale külla minna.

Toasussid jalga pannud, läks ta reipal sammul köögi poole, et kohvi keeta. Ta komistas tee peal Lembitu saapa otsa. "Mida tür... Aa, sellepärast ta tahtiski, et ma kodus poleks. Või nii." pomises poiss, lükkas saapa hooletu jalaliigutusega esikukapi alla ja loivas kööki. Omaette "Koitu" ümisedes pani ta kannu tulele, istus köögiakna alla ja vaatas päikesetõusu. Veekann hakkas varsti vilistama ja Sven võttis selle pliidilt, kallas vee kohvikannu ning ootas, kuni segu tõmbab.

Kui kohv valmis sai, valas poiss osa sellest oma lemmikkruusi, millel ilutses Lenin koos kirjaga "Ole valmis!" ja läks, punane tass näpus, vaiksel sammul õe toa poole. Sven lükkas ukse vaikselt varbaga lahti, nõjatus vastu uksepiita, rüüpas lurinal kohvi ja vaatas oma õde, kes tema parima sõbra kaisus magas, õnnis ilme näol.

"Hommikust õeraas, raske töö-öö oli nagu ma näen?" ütles Sven mõne minuti pärast valjult. Paarike võpatas ehmatades ülesse. "Sven, ma võin selgitada..." kogeles Lembitu. "Ah, ära hakka üldse mölisema siin, mine võta köögist kohvi parem." sai ta vastuseks. Lembitu ajas ennast voodist püsti, nägu üllatust ja hirmu täis ja tegi, nagu kästi. Mari-Anne vaatas oma venda, juuksed sassis ja tekk lõuani kistud. Kui pilgud tapaksid, oleks Sven hetkega aatomiteks lahutatud olnud.

                                                                                                                                         

"Ma löön su maha, panen peadpidi ukse vahele, topin..." sõimas Mari-Anne sisinal, kui kuulis, et Lembitu on kööki jõudnud. "Pane parem suu kinni ja topi särk selga või midagi..." vastas Sven muigega, püüdis hooletu liigutusega õe visatud padja kinni, heitis selle voodisse tagasi ja läks kööki. Lembitu seisis alasti akna ees, kohvitass käes, ja jälgis mõtliku näoga vastasmaja katusel askeldavaid tuvisid. "Kuule mees, ära sellist pulli küll tee, naabrimammid saavad kreepsu kui su väikest viinerit näevad. Pärast süüdistatakse mind veel nii õnnetu varustuse omamises..." hõikas Sven kui ta kööki jõudis. Lembitu, kes ennast vahepeal kogunud, oli ütles pilku vastasmajalt tõstmata: "Istu, meil on üht-teist rääkida vaja." "Mida meil siin ikka rääkida on? Ma tean ammu juba, et mu õde sinuga liini ajab ja kui päris aus olla siis... Noh, parem ikka kui Raivo või mingi suvaline angerjas kusagilt mujalt. Sind ma vähemalt tunnen. Kui sa talle haiget teed siis ma löön su nosu lömmi, seda sa tead isegi." irvitas Sven vastu. "Ma mõtlesin, et sa lööd kohe praegu..." vastas teine poiss. "Hakka nüüd sinu pärast köögipõrandat ära rikkuma." jätkas Sven samal toonil. "Kuule, tegelt ka, pane püksid jalga, muidu ma tõesti annan üle tahi sulle." ütles ta nüüd juba tõsisema tooniga. "Ma lähen varsti mõneks ajaks välismaale ilmselt, parem kui keegi Maril silma peal hoiab. Kuigi noh, sa oled nagu mingi nuudel... Pead konkurente salvavate kommentaaridega haavama ilmselt." Peale viimast lauset pani ta kohvitassi lauale, haaras selja tagant õe käe, mis talle vastu kõrvu tahtis anda, pööras ümber, tõstis Mari-Anne üles, viis ta elutuppa ja ütles: "Ole nüüd viisakas väike tüdruk. Suured poisid tahavad tähtsaid asju ajada. Korista või midagi." ütles Sven tõsise näoga. Mari-Anne, näinud venna silmis harjumatult karmi pilku, pomises omaette paar sõimusõna ja läks roosa öösärgi serv põrandal kahisemas, oma tuppa tagasi. "Kuhu sa minna plaanid?" hõikas Lembitu köögist. "Prantsusmaale. Leegionisse." Sai ta lühikese vastuse.

X

Samal ajal, kui kaks tema sõpradest tüdrukutega kvaliteetaega veetsid, istus Raivo kodus köögilaua taga ja segas molotove kokku. Terve poisi korter lõhnas tugevalt bensiini, lõhnaõli "Troinoi" ja õli järgi, ning keskendunud ilme ja värisevate käte saatel täitis noormees ühe pudeli teise järgi. Kolmanda pudeliga valmis saanud, ohkas ta kergendatult, pühkis käed pükstesse puhtaks, pani pudelid kilekotti, keeras selle rulli ja toppis ranitsasse. "M on kandiline, O on ümmargune, meelest läheb..." ümises ta uksest välja minnes. Õues oli öö ennast üle asula laotanud ja õhk tundus raske ning lämbe. "Kisub tormiks. Seda parem..." pomises Raivo endamisi ja hakkas kohaliku poe parkla poole kõndima. 

Raivo jaoks tähendas au nii mõndagi. Eriti tema au. Kui keegi talle halvasti ütles, lõppes vastasseis harilikult kaklusega; Rääkimata tema tulistamisest, mida Raivo pidas alatuse tipuks, kuna temal tol hetkel relva polnud. Niisiis varus ta endale oma lemmikrelva ja läks nüüd oma loogika kohaselt olukorda lahendama.

Kõikide majade akendes olid tuled ammu kustunud ja isegi koerad magasid, kui poiss aleviku serva jõudis. Poe ees, nagu ta arvanud oligi, seisis kaks Ford Sierrat, millest kostus parasjagu räme vene räpp. Autode omanikud lamasid parkla kõrval murul, jõid viina, suitsetasid ja arutasid, kes viimasest peost vähem mäletab. Hääletult nagu vari liikus Raivo puude varjus poe taha, jooksis mööda seina üles, haaras katusel turritava puitredeli küljest kinni, vinnas ennast sinna peale ja ronis katuseharjale, jäädes parklast vaadatuna nähtamatuks. Ta pani süütepudelid enda ette redelipulgale, kõhutas, võttis taskus välgumihkli, süütas kõik kolm pudelit ja viskas need, nagu ta ise armastas öelda, Rootsi täpsuse ja kolme ahvi kiirusega üle katuseharja parkla poole. Esimene tabas maapinda kahe auto vahel, teine lendas läbi muusikakeskusena toimiva auto kaassõitjapoolse küljeklaasi ja kolmas maandus murul lösutavate meeste kõrval. Pudelid plahvatasid ning sinakad leegid haarasid kõike süttivat enda ümber. Samal ajal, kui mehed röökides maas rullusid ja autod tuld võtsid, hüppas Raivo katuseservalt alla, jooksis ringiga parkla serva, aeglustas sammu, kõndis lähima puuni ning hakkas selle all suitsetama, ise omaette irvitades.

Mehed pääsesid ainult tänu sellele, et olid suviselt riides - üksteise järel suutsid nad ennast maast püherdades või juba kustunud sõbra abil leekidest päästa. Ootamatu plahvatus rabas kogu seltskonna jalust maha. Tabamuse saanud Fordi bensiinipaak oli tuld haaranud ja selle sisu toimis üleloomulikult suure süütepudelina, nii, et ka kõrval seisnud auto süttis.

Kuna olukord muutus lendavate autoosade ja kaugusest kõlavate sireenide tõttu veidikene ebamugavaks, otsustas Raivo, et viimane aeg oleks sääred teha - valvsad külaelanikud olid plahvatusi kuuldes ilmselt korrakaitseorganid kutsunud ja Raivo ei olnud sugugi huvitatud Sveni isale aru andmisest - Näiteks kuidas ta täpselt sellel hetkel sinna juhtus ja miks ta bensiini järgi lõhnab. Üks autoomanikest oli teda märganud ja karjus paanikas talle järgi: "Sa oled surmalaps, kuradi hoorajääger, kuuled?! Ma riputan su munepidi ülesse, raibe!" Raivo, kes oli selja keeranud sammus muretul sammul eemale ja hõikas üle õla: " Võlujooke on veel kui sa tahad. Kustuta parem teine auto ruttu ära..." need sõnad lausutud, plahvatas ka see. Ööd läbi karje. Ähvardaja oli autole natukene liiga ligidal seisnud. Plahvatuse jõud lõi ta jalust ja ta kukkus peaga täpselt kõrvaloleva betoonist valatud parkimispiirde otsa. Väike krõps ja ohe olid kõik, mis järgnesid. Raivo, kes seda ei kuulnud ja oli seljaga plahvatuse poole olnud  ümises omaette: "Tõuske üles, Tallinn põleb, siukest kino pole näinud veel..."

Kukkunud mees süttis kiirelt.  Ta sõbrad, kes tulutult püüdsid kamraadini tormata, ei suutnud palavust taluda ja olid sunnitud pealt vaatama, kuidas nende kambajõmm jupphaaval söestus, liiges liigese haaval, saateks sisisev hääl ja praksatused.

Kärgatas äike ja esimesed vihmapiisad langesid õrnade klõpsude saatel poekatusele. Varsti kallas nagu oavarrest, kogu ümbrus muutus ühtlaselt hallikaks ja puud vingusid tuules. Torm oli alanud. Erki, kes elas kiviviske kaugusel, oli peale esimesi sähvatusi rõdule läinud, sealt kõike jälginud ja läks sõnatult kööki Belõi Aisti pudelit otsima.

XI

Erki kallas omale värisevate kätega veel ühe viski ja süütas sigari. Ta  vihkas suitsetamist kirglikult, kuid hetkel ei osanud ta enda rahustamiseks midagi paremat ette võtta. Isa baarikapist võetud Belõi Aist oli otsakorral ja Erki oli purjus, kuid värises jätkuvalt õudusest ja hirmust, peast vasardamas üksainus küsimus: Mida kuradit nüüd teha? Ta oli Raivo kättemaksuaktsiooni üksikasjalikult näinud. Harilikult oleks ta lihtsalt silmad kinni pigistanud ja teises suunas vaadanud, kuid seekord oli asi tõsisem. Inimene oli surnud. Ta polnud isegi politseisse helistanud.

Peale viimast klaasitäit oli ta otsusele jõudnud. Raivo oli ületanud piiri ja sellele tsirkusele tuleb lõpp teha, tulgu mis tuleb. Erki läks elutuppa, hõõguv sigar hambus ja valis telefonil politseijaoskonna numbri. Ta rääkis vaikse ja rahuliku häälega, mida ta näinud oli. Politseinik lubas talle auto järgi saata, et jaoskonnas ametlik tunnistus anda.

Poiss riputas telefoni hargile, läks esikusse ja pani saapad jalga, sigar jätkuvalt suunurgas. Ootamatult lõi torm köögi tuulutusakna lahti ja Erki läks ohates seda sulgema. Enne kui ta akna sulgemist kiikas ta välja ja nägi, kuidas üksik varblane üritas tormiga võideldes katuseräästani jõuda, et selle all varju leida. Ootamatu tuuleiil rabas linnust kinni ja heitis ta vastu majaseina, kust õnnetu linnuke porilompi kukkus. Erki vaatas kivistunud näoga linnu uppumist pealt. Vihma sadas järjest hullemini ja äike kärgatas metsikult lähedalasuvasse elektriposti. Vool kadus majast. Aken oli ikka veel lahti. Erki tundis, et ta on ootamatult nutma hakanud. Aknast sissepeksev vihma ujutas aknalaua ja tuhatoosi üle. Pisarad lõppesid, Erki pani nuuksudes akna kinni ja läks kiirsammul õue, et Raivo juurde minna ja teda hoiatada. Miks ta seda teha tahtis, ei teadnud ta ise ka, kuid see tundus õige. "Ikkagi sõber..." õigustas ta ennast mõttes.

Kuna Raivo hetkeline elupaik oli asula teises otsas, siis otsustas Erki mööda küla serva sinna joosta. Poiss jooksis nii, kuis jalad, kopsumaht ja pea lubasid. Jõudnud küla väikese alajaamakapini, toetas ta mõtlematult käe vastu selle seina, et korraks hinge tõmmata. Säbruline sinakas välgunool kihutas taevast halastamatu kiirusega alla ja tabas elektriposti, mis oli poisist mõne meetri kaugusel. Erki tardus, näol kramplik üllatus ja suu veidras hääletus karjes lahti. Murdosa sekundiks oli maailm erksates toonides. Peale seda polnud enam midagi. Poisi keha vajus vastu kappi, silmad klaasistunud.

Samal ajal sõitis politseiauto Raivo maja ette. Kaks mundrikandjat tulid välja, liikusid ukse poole ja üks neist võttis kabuurist Makarov PM-i. Meeste peamine kahtlusalune ümises parasjagu dushi all: "Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su see-". Viimane silp jäigi lausumata, sest välisukse tagant karjuti: "Avage, Eesti politsei!" "Mida vikatit?" mõtles poiss vannist välja ronima hakates. Põgeneda polnud kusagile. Riided olid teises toas voodil hunnikus, uks oli lukust lahti. Raivo seisis, üks jalg vannis ja teine põrandal, napakas-üllatunud näoilme ees. Ta peast käis läbi kümneid erinevaid kombinatsioone, üks vähem tõenäoline kui teine. Elus esimest korda ei suutnud ta midagi välja mõelda.

Välisuks käis pauguga pärani, politseinikud tormasid esikusse ja sealt vannituppa, mille ukse Raivo samuti oli lahti unustanud. Ta elas üksi ja polnud näinud mingit mõtet ust lukustada. Üks korrakaitsjatest haaras poisi randmest ja õlast, keeras ta nägupidi kraanikaussi ja ütles käsi raudu pannes: "Te olete mõrvakahtluse tõttu vahi alla võet.. ."Ootamatult ütles teine politseinik: "Kurat, Raivo? Sa oled elus?!?" "Tere vennas, pole ammu näinud." ühmas Raivo vastu, nägu kraanikausi põhja surutud.

Mõne aja pärast oli Raivo politseiauto tagaistmele pakitud ja mehed sõitsid lähedal asuvas linnas paikneva jaoskonna poole. Elektrikilbist möödudes märkasid nad maas lamavat Erkit, kutsusid kiirabi ja poiss viidi haiglasse. Ta oli elus, aga vaevu - välgutabamuse saanu oli koomas. Samal ajal hakkasid tükid Raivo peas kokku sobituma. Ennast ja oma hoolimatust mõttes siunates istus Raivo vaikides ja kivinäoga tagaistmel kuni jaoskonnani. 

Peale mõningat paberimäärimist paigutati poiss edasist saatust ootama "platele" - jaoskonnas polnud ühtegi paremat puuri. Ta vend tuli kongi juurde ja ütles: "Mina sind aidata ei saa. Tean ainult niipalju, et sind mingi tüübi mõrvas süüdistatakse. Ilmselt viiakse sind eeluurimisvanglasse edasi. Kes see poiss oli kelle me tee äärest leidsime?" küsis ta kalgi ja külma ilmega. "Ma arvan, et see oli teie ainuke tunnistaja. " irvitas Raivo talle vastu. Olukord oli tema keskmiselt mustema huumorisoone abil poisi jaoks suisa halenaljakas: Ta istus kainestuskongis purukainena mõrva eest, mille ainuke tunnistaja oli saanud välgutabamuse ja lamas haiglas koomas, seljas ainult bokserid ja Looney Toonsi t-särk. 

"Ma armastan sind ka, vennaraas. Kuidas emme-issi väiksel pojul läheb? Lõpetasid Paikuse ikka medaliga?" Raivo vend avas kongiukse, võttis vöölt saua, lõi selle otsaga Raivole maksahaagi ja ühmas: "Ikka. Ega sina ainuke tark pole meil majas. Ema ja isa surid juba paari aasta eest. Avariis. Selles samas, milles sinagi minu teada olid. Mille sa põhjustasid." Teine kolakas käis Raivole kuklasse. Poiss vajus vandudes pikali. "Sa ikka tead, et see on politseipoolne vägivald? Tööd ei karda kaotada?" sisistas ta, tähed silmade ees jooksmas. "Sinu sõna minu sõna vastu." sai ta vastuse, kui kongiuks uuesti kinni langes. Sinna Raivo jäigi, kuni talle eeluurimisvanglast järgi tuldi. Paberite vormistamine ei võtnud eriti kaua aega.

Paari tunni pärast teadsid külas juba kõik, et toimus mõrv, politsei viis Raivo ära ja Erki lamab haiglas tilgutite all. Lembitu lamas voodis, käed pea all  ja mõtles: "No kurat, mees, sa ikka oskad. Mis siin ikka. Ühe õnnetus on teise õnn." Ta pani käe ümber Mari-Anne ja jäi magama. Tüdruku põsed olid pisaratest märjad, kuid poiss ei pannud seda tähele.

XII

Hommik koitis nagu ikka - valgus roomas päikesetõusul üle kolmekordsete paneelelamute ja silitas puulatvu. Märts hakkas lõppema ja õhus oli tunda ammuigatsetud soojust. Viimased lumehunnikud kevadises pargis sulasid ja hoolimata sopauputusest olid kõik rõõmsad. Väikesed jõnglased kooli poole jooksmas nähes ühmas Lembitu midagi omaette, viskas koni sädemepilve saatel vastu kõnniteed ja lonkis samas suunas. Erki õnnetusest ja Raivost polnud ikka veel midagi uut kuulda olnud, hoolimata mitme nädala möödumisest. Viimane info, mille Lembitu oli Mari-Anne käest saanud, väitis, et Raivo oli segastel asjaoludel vanglast välja saanud ja nelja tuule poole läinud. Kuhu ta läks ja mis temast sai, teab taevas üksi. Sven oli paar päeva tagasi kooli peale vilistanud ja Prantsusmaale sõitnud. Kõik Lembitu vanad sõbrad olid ära. Poiss oli selle üle pigem õnnelik - nood tundusid talle tihti pigem koorma kui toena, sest oma muresid ja hirme ei jaganud ta isegi Mari-Annega. "Mõistlik tüdruk." oli ta kord mõelnud, kui tüdruk aru sai, et miski teda vaevab, kuid sellest hoolimata ei küsinud midagi ja jättis poisi omaette.

Täna pidi olema suur päev. Grandioosne, suursugune, uhke ja veel palju teisi sõnu, mida Lembitu ei teadnud. Nimelt pidi Mari-Anne täna ema jalutama kutsuma ja siis teda oma poisile tutvustama. Hoolimata planeerimisest ja arutamisest oli ta siiski närviline. "Midagi läheb valesti ja ma olen temast ilma." vasardas poisi peas, kui ta koti laua kõrvale viskas ja kapuutsi peast võttis. Proua Kajalaant oli isegi Raivo kartnud. Seda ei juhtunud tihti, et Raivo kedagi autoriteedina võttis, kuid esimesele tüübile, kes mööda koridori karates "Pille-fakkin-Kajalaas-on-ta, meeldib talle õp-pe-ta-da, suu ja raamatu ja nui-a-ga" lõi ta silma pilgutamata jalaga makku. Teiste segaseid ilmeid nähes selgitas ta, et nii kehv räpp peakski füüsiliselt karistatav olema. Miks peab ämm ja õpetaja ühes isiksuses üldse eksisteerima, ei mahtunud aga poisi unesegasesse pähe ära. Igatahes täna tuli asjalik olla. 

"Siinus-ruut-alfa pluss koosinus-ruut-alfa võrdub.. võrdub.. kaks alfat ja kari naisi?" Mõtles Lembitu omaette, kui ta tahvlil olevat ülesannet vaatas. Ta ei saanud ikka veel mitte midagi aru, kuid jätkas targa näo tegemist. Õpetaja muigas poisi segadust nähes ja kutsus ta klassi ette. Klassist kostis aga ootamatult: "Leeemps, mine pane temaga ka tatti, sul ju käpp sees?" Tagumise oblasti Mikk oli jälle oma suu valel ajal lahti teinud. Nagu alati. "Õpilane Roeste, päevik siia ja klassist välja." Vaikus. Kajalaane hääletooniga oleks võinud teemanti lõigata.

Õpilane Roeste oli süüdimatu luuser, kellel naha paksust võis astronoomiliste ühikutega mõõta. Märkused ja noomimine ei pannud teda isegi kiiremini liigutama. Viimane kord, kui teda direktori juurde saadeti, jõi ta koolijuhi laual olnud kohvitassi tühjaks ja küsis sekretäril, kes sellist solki toodab.

Mikk viis oma kõige laiema naeratuse saatel päeviku lauale ja selgitas täpselt nii kõva häälega, et tagumine ridagi kuulis, et ta pole midagi valesti öelnud.  "Eks me näe seda veel. Roeste, homme vastad mulle kõik trigonomeetria valemid, mis üldse olemas on, kirjalikult peale tunde ära." "Aaaga me pole ju-" "Kas ma küsisin sult midagi, et sa vastad?" "Ei, aga-" nõudis poiss. "Mis aga? Tund on varsti nagunii lõppenud, mine tee midagi tarka vahelduseks ja pese pea ära." Vihast kaame näoga Mikk kadus kolme ahvi kiirusel klassist. "Ja kuhu sina lähed, Lembitu?" Poiss oli proovinud võimalust kasutada ja kohale tagasi minna. Samal hetkel helises kell vahetundi ja kogu klass tõusis nagu üks mees püsti ja lahkus nii ruttu ja hääletult, kui võimalik.

"Äkki nüüd seletad mulle seda kommentaari, mille Roeste oli lahkelt nõus viskama?" nõudis Kajalaas. "Nooh... Ma.. Ee..." kogeles poiss. "Võta nüüd näpp tagumikust välja ja räägi asjadest. Mina ja mu abikaasa pole samad inimesed." Ootamatu vabameelsus muutis Lembitu veel kohmetumaks. "Sellel on mingi seos Mari-Anne tänase ootamatu kutsega ma eeldan? Tema klass peaks kohe siia tulema, ootame veidi." "Ma pean sinna, ee, mate.." "Sa seisad matemaatika klassis praegu, poiss." täpsustas Kajalaas. "Ee noo siis ee..."

" Tere!" kõlas ukse pealt Mari-Anne reibas hääl, kui ta kahe sõbrannaga uksest sisse tuli. Tüdruk oli üle pika aja ülimalt rõõmus ja ta oli otsustanud esimest sooja ilma maksimaalselt ära kasutada, pannes selga liibuva ja natukene enne põlve lõppeva tumeda sametseeliku. Sobiv särk ja lahtised, lokkis juuksed andsid talle üle keskmise ahvatleva välimuse. "Mari, sa jää siia, teised, klassist välja praegu. Mul on siin vaja paar asja ära klaarida." tuli õpetajalt vastuseks. Mari-Anne oli ilmselgelt oma sõbrannad asjaga kurssi viinud ja nood kadusid klassist nagu vaiksemalt ja kiiremini, kui kass vahelejäämist kartes koorepoti juurest.

XIII

"Niisiis noored, räägime asjast - Lembitu, kaua sa mu tütart kabistad juba?" küsis proua Kajalaas. Lembitu näol vilksasid vaheldumisi hirm, üllatus ja segadus. "Ema! Ole nüüd normaalne, mis mõttes..." protesteeris Mari-Anne. "Kuule, kui lolliks sa mind pead? Kui ta suudaks, siis vajuks ta praegu läbi nelja korruse põranda ja istuks tööõpetuse klassis höövlikapi tagumises nurgas. Noh, kumb teist nüüd rääkima hakkab? Lembitu, kurat, oled mees või ei ole?" "Olen küll." mõmises Lembitu vastu. Esimene segadushoog hakkas üle minema ja poiss kogus kindlust. Õpetaja riukad olid talle ju ometi tuttavad. "Nonii, vaatame mis sa nüüd kostad, ämmakene..." mõtles poiss ja sõnas: "Kuu aega umbes. Vanaemaks Te veel niipea ei saa, ei maksa muretseda, mul on mõistus peas." "Sinu arvamus ei maksa siin paraku suurt midagi." sai ta resoluutse vastuse. Kajalaane silmades oli siiski kerge rõõmusädelus. Mari-Anne vaatas oma poissi ja ema vaheldumisi, nägu juhm nagu jääkarul, kes avastab peale kaljult alla kargamist, et ta siiski ei oska lennata. See polnud kindlasti see, mida tema oli tutvustamise all mõtelnud. Ootamatul pöördus õpetaja tõrjuva käeliigutuse saatel poisi poole: "Nii, järgmine tund hakkab paari minuti pärast ja mul on suitsud otsas. Anna oma pakk mulle, hoia meie majast eemale, mu abikaasast veel kaugemale ja kui ma su käsi avalikult oma tütre küljes näen siis ma luban, et sa hakkad soovima, et sa siia ilma üldse sündinud poleks. Mida sa vahid nüüd? Aeg jookseb!" Lembitu kogeles midagi mittesuitsetamise kohta. Selle peale Kajalaas ohkas, võttis tal õlast kinni ning omastas ta suitsupaki vana naise kohta hämmastava kiiruga. "Kao kus kurat nüüd. Mul on tööd vaja teha." ütles naine ukse poole minnes. Hetke pärast pistis ta pea ukse vahelt sisse tagasi ja lausus: "Aa, ja ära mitte arvagi, et see su eriliselt kehvi matemaatikatulemusi õigustab või sulle minu tunnis mingeid vabadusi annab. Pigem pead sa ennast tõestama hakkama, poja.“

Värskelt paari panduna, seisid noored klassi keskel nõutu näoga. Tegemist oli nõukogude võimu meisterkujundajate kätetööga - Põrand oli oksepruun, seinad silorohelised ja krohv hakkas laest kohe-kohe alla kukkuma. "Mitte just see mis mul plaanis oli..." ühmas Mari-Anne, haaras poisi käe, vedas ta ukse juurde ja tõukas ta õrnalt klassist välja. "Kuradi kahju, et ma ei suitseta." pomises ta pinki vajudes.

Lembitu, kelle jaoks hetkeline toorus oli täiesti tühine emotsioon võrreldes varasemaga, otsustas ülejäänud päeva lühendatud õppekavaga läbi viia; Tema isiklik väike maailm suutis enne kinnikiilumist ainult kindla koguse metaandmeid vastu võtta. Poiss kõmpis tuima näoga pargi poole, kevadine tuul lokke sasimas. Kooli nurgal suitsetavaid kuuendike nähes võttis ta esimesel ettejuhtuval rinnust kinni ja ütles: "Anna oma suitsupakk mulle. Kohe." Toon andis mõista, et vale vastus toob kaasa terve hulga uusi kirevaid, kuid siiski üldiselt ebameeldivaid elamusi. Paki saanud, pani ta suitsu ette ja lonkis ta edasi.

Mõned head kümned kilomeetrid kaugemal sõitis Raivo bussiga samal ajal küla poole tagasi. "Politseiga on hetkeks korras. Nüüd tuleb teine probleem ära lahendada.  Aga kuidas kurat ma selle niimoodi korraldan, et ma vahele ei jää?" rehkendas poiss peas. 

Buss jõudis kahe tunni pärast kohale. Jaam, mis kunagi oli igapäevaselt kümneid inimesi teenindanud,  meenutas nüüd pigem modernse kunstniku ja narkomaanist arhitekti mahasalatud emapoolset vanaema - lääpas, väsinud, kohutava sodikihi all ning tilkuv ja tõrjuv. Raivo ronis bussist välja, tõmbas soni pähe ja seadis sammud kodu poole. Päikesepaiste, mis hommikul veel kaunilt säras, oli loojumas. Õhtu tõotas tulla külma ja rõske, hoolimata päevastest lootustest. Viimased töölised kiirustasid koju, poissi märkamata. Okupatsioon oli rahva õpetanud eirama inimesi, kes kandsid silmini mütsi, mantlit ja sõdurisaapaid ning Raivole see sobis. "Õhtuks tuleb ratas leida..." käis noormehe peast läbi, kui keegi temast IZ Planetaga möödus. Haigla oli siiski kahekümne kilomeetri kaugusel ja viimase raha oli poiss bussipileti peale ära kulutanud. Linn ja ühiskonna funktsioneerimist tagavad mutrid olid oma osa nõudnud.

Taamal kogunesid rongad ümber elektriliinidesse lennanud kamraadi ja vaatasid teda poolviltuste peadega. Kõrvalt vaadates tundus, et konsensusele jõuti kiirelt ja ellujäänud kolm ronka lendasid mõne hetke pärast minema. Kui linnud suudaksid ükskõikset nägu teha, siis oleks nood kolm võinud pokkeriturniiril peavõidu võtta. Maaslebav seltsimees jäi aga nurga tagant välja liibanud invaliidse kassi hooleks, kes kunagi heast söömaajast ei keeldunud.